Alloh- ja autohtroofia
Sõltuvalt sissekantavate ainete ja energia iseloomust, hulgast ja kasutamisest võib järved vastavalt Åbergi ja Rodhe kontseptsioonidele jagada kahte suurde rühma: autohtroofsed ja allohtroofsed. Autohtroofsed järved täituvad nende endi poolt toodetud orgaanilise ainega ning seega on valdavaks vooks mineraalainete sissekanne ja päikeseenergia otsene kasutamine. Allohtroofsete järvede puhul prevaleerib täitumine valgalalt saabuva orgaanilise ainega. Viimast kasutatakse seejuures ka peamise energiaallikana.
Seejuures on enamasti valdavaks vaid üks akumuleerumistüüp, millele teine teataval määral sekundeerib. Seega sünteesitakse autohtroofsetes järvedes akumuleeruv orgaaniline aine sissevoolavate mineraalainete ja biogeenide põhjal. Allohtroofsed järved täituvad aga sissevoolava orgaanilise ainega, millest väike osa rakendatakse järve toiduahelates. Taoliste protsesside kulgemise tulemusena moodustuvad ürgsest oligotroofsest tüübist vastavalt eutroofsed ja düstroofsed tüübid. Selle kontseptsiooni põhjal koostas Rodhe kahemõõtmelise skeemi (Joonis 11). joonis). Viimast täiendas omakorda G.Likens, lisades skeemile orgaanilise süsiniku ja biogeenide autohtoonsed ja allohtoonsed vood (Joonis 12).
Protsessi, kus seni domineerinud süsiniku või biogeenide akumulatsiooniviisile lisandub alternatiivne, mis annab ligilähedaselt poole koguakumulatsioonist, nimetatakse miksotroofiaks. Termini võttis 1920ndatel kasutusele H.Järnefeldt, kuid see pole siiani limnoloogide hulgas väga laialt kasutusel. Põhjus on selles, et orgaanilisi aineid kasutavaid vetikaid nimetatakse samuti miksotroofseteks ning ühe termini kasutamist erinevate nähtuste kirjeldamisel peetakse segadust tekitavaks.