Eesti järvede arenguteed
Eesti järvede areng algas peale mandrijää taandumist meie aladelt 13 000-9000 a. tagasi. Peamiselt paiknesid vastsed järved moreeni sisse jäänud ja hiljem sulanud hiiglaslike jääpankade sulamislohkudes, kuid mitmete järvede teke on seotud ka jääsulamisvete uuristava tegevuse ja jääkünde tagajärgedel moodustunud nõgudega. Esimesena tekkisid eelkõige glatsiodepressioonilistesse nõgudesse kohalikud jääpaisjärved, millest hiljem arenesid omakorda iseseisvad järvelised veekogud. Glatsiokarstilised järvenõod tekkisid üldiselt hiljem pärast setteisse mattunud jääpankade lõplikku sulamist.
Vastselt tekkinud järvedest oli suurem enamus oligotroofsed, mis paiknesid toitainetevaestel liivikutel, olles seetõttu enamasti ka pehme veega (Joonis 14). Kuid paljude lubjarikka pinnakattega aladel (nt. Pandivere kõrgustik) oli järvede vesi juba siis üsna mineraalaineterikas ja järved alkalitroofse iseloomuga. Halotroofsete ranna- e. laguunijärvede areng algas mõneti hiljem, Preboreaalis, Joldiamere taandumise ajal umbes 9400 - 9300 a. tagasi ja kestab tänaseni (Joonis 15). Antud kolm algtüüpi on pannud alguse praktiliselt kõigile hilisematele vägagi eriilmelistele tüüpidele. Arvestatava tekkeviisina tuleks neile veel lisada sekundaarsete laugasjärvede teke rabades ja tehisjärvede rajamise viimase sajandi jooksul. |
|
Glatsiaalse tekkega järvedest pole seniseks ükski enam ligilähedaselt sarnane oma ürgse eellasega, vaid halotroofsete rannajärvede hulgas võib veel leida erinevas arengustaadiumis olevaid veekogusid. Nn. ürgsetele tüüpide kujunemine tänapäevasteks algas koos vananemisprotsessidega, mis väljenduvad peamiselt järvenõo täitumisel setetega. Järvesetete kuhjumine algas Eesti järvedes peamiselt samaaegselt järvenõgude moodustumisega. Lõuna-Eestis algasid need protsessid 12 000-11800 a. tagasi, Põhja-Eestis aga 11 800-11 000 a. tagasi. Esimestena settisid pruunikashallid või hallid aleuriidid ja aleuriitpeliidid, mis lasuvad kas limnoglatsiaalsetel või fluvioglatsiaalsetel setetel, harva ka moreenil.
Setete kuhjumises toimusid olulised muutused Holotseenis, kuna taimkatte hoogsa arengu, järvede bioproduktsiooni tõusu ja kliima üldise paranemise (soojenemise) tõttu algas järvedes lisaks mineraalsete ainete kuhjumisele ka ohter organogeenne sedimentatsioon. Lubjarikka pinnakatte või põhjaveega aladel asuvates väikejärvedes algas Preboreaalis järvelubja kuhjumine, mis oli intensiivne Pandivere kõrgustiku, Saadjärve voorestiku ja Võrtsjärve nõo väikejärvedes. Juba väljakujunenud sügavamates liivase valgalaga järvedes algas järvemuda teke. Kliima paranemise ja igikeltsa sulamisega kaasnes intensiivne metsastumine. Sellel perioodil kujunesid välja ka peamised järvede arenguteed (Joonis 16).
Setete kuhjumises toimusid olulised muutused Holotseenis, kuna taimkatte hoogsa arengu, järvede bioproduktsiooni tõusu ja kliima üldise paranemise (soojenemise) tõttu algas järvedes lisaks mineraalsete ainete kuhjumisele ka ohter organogeenne sedimentatsioon. Lubjarikka pinnakatte või põhjaveega aladel asuvates väikejärvedes algas Preboreaalis järvelubja kuhjumine, mis oli intensiivne Pandivere kõrgustiku, Saadjärve voorestiku ja Võrtsjärve nõo väikejärvedes. Juba väljakujunenud sügavamates liivase valgalaga järvedes algas järvemuda teke. Kliima paranemise ja igikeltsa sulamisega kaasnes intensiivne metsastumine. Sellel perioodil kujunesid välja ka peamised järvede arenguteed (Joonis 16).
Olulisemateks lähtetüüpe muutvateks protsessideks said düstrofeerumine e. rikastumine humiinainetega ja biogeenide akumuleerumisest tingitud eutrofeerumine. Boreaalis jätkus järvelubja settimine, Lääne-Eestis ja Saaremaal see isegi laienes nende rohkem või vähem oligotroofsete järvede arvel, mis vabanesid Antsülusjärve taandumisel. Sügavates järvedes jätkus endiselt järvemuda kuhjumine, kui mitmetes nooremates järvedes see protsess alles algas.
Holotseeni kliimaoptimumi (Joonis 17) ajal Atlantikumis järvelubja kuhjumise intensiivsus vähenes ja lõppes praktiliselt subboreaalis. Vaid üksikud järved säilitasid oma alkalitroofse iseloomu (Äntu Sinijärv, Valgejärv jt.). Seda põhjustas Läänemere jätkuv taandumine, jõgede erosioonibaasi alanemine ja intensiivne soostumine. Valdama hakkas organogeenne sedimentatsioon, eriti huumusainete lisandumine ja semidüstroofsete ning düstroofsete järvede teke, mis on siinsele piirkonnale kõige iseloomulikum arenguliin.
|
Soodsad setete kujunemise tingimused vähendasid ka jõudsalt järvede arvu. arvates on Holotseeni algusest saadik meie järvede pindala vähenenud nende protsesside tulemusena ligi kolm korda. Lisaks looduslikele teguritele hakkas üha olulisemat mõju avaldama inimtegevus, mille tulemusena hakkas arengurida oligotroofne - semidüstroofne - düstroofne asenduma arengureaga oligotroofne - mesotroofne - eutroofne - hüpertroofne. Kuna limnoloogiline vaatlusperiood on võrreldes järvede enda arengukestsusega äärmiselt lühike, siis on loodusliku arengukäigu kohta hüdrobioloogiliste andmete põhjal raske mingeid üldistusi teha. Samas võib inimmõju aga vaadelda kui arengukäiku kiirendavat faktorit, mille taustal saaks luua järvede arengu üldised etapid ja prognoosi tulevikuks. Vaadeldes järvede arenguprotsesse üksikasjalikumalt tuleks esile tuua mitmeid olulisi erinevusi võrreldes poolt esitatud klassikaliste arenguteedega.
Peamiseks erinevuseks on asjaolu, et meie järved lõpetavad arengu mitte eu-hüper- ja düstroofses staadiumis, vaid miksotrofeerumise tulemusena düseutroofses e. miksotroofses tüübis (Joonis 18). Osad madalad düstroofsed järved võivad siiski oma arengu ka samas staadiumis lõpetada, olles eelnevalt täitunud turbasamblaga. Üksikutel juhtudel võivad ka sügavad miksotroofsed järved muutuda düstroofseteks (Joonis 19), kui kuhjuvad põhjasetted isoleerivad järve põhjaveest või väheneb oluliselt sissevoolude osa. Mineraalainete kuhjumine ja alkalitroofsete järvede (Joonis 20) osakaal on meie järvede puhul praegu väike, kuid varasemates arengustaadiumites on ta kahtlemata olnud olulisel kohal ning paljud erinevat tüüpi järved on varem läbinud erineva kestusega alkalitroofse staadiumi. Olulise erinevusena tuleb mainida halotroofsete rannajärvede olemasolu, mis enamikus lõpetavad oma eksistentsi madalaveelise laguuni staadiumis ning muutuvad rannaniitudeks. Suuremad ja sügavamad neist lõpetavad oma arengu miksotroofses arengustaadiumis, olles mõningatel juhtudel läbinud eelnevalt eutroofse staadiumi.
|
|