Antropogenne eutrofeerumine
Pidev antropogeenne mõju on viimase sajandi jooksul tugevasti mõjutanud järvede looduslikku arengukäiku (Joonis 20).
Senised selgepiirilised arenguteed on muutunud keeruliseks tüüpidevaheliseks võrgustikuks, kus on tunduvalt hägustunud orgaaniliste ja mineraalainete lisandumise vood. Peamiseks muutuseks tuleb pidada looduslikult prevaleeriva düstrofeerumise asendumist eutrofeerumisega, mis on paljudel juhtudel tingitud punktreostusallikatest pärinevast kergesti lagunevast orgaanilisest ainest (Joonis 21). Kiire ja ühekülgse (biogeenide hulk pole mineraalainetega tasakaalus) biogeenidega rikastumise tulemusena kujunenud meie regioonile ebatüüpilised pehmeveelised eutroofsed ja hüpertroofsed järved, mis on väga ebastabiilse režiimiga. Paljude veekogude korduv veetaseme alandamine on loonud soodsad tingimused nn. makrofüüdijärvede kujunemiseks (Joonis 22), mis on oma funktsioneerimiselt väga sarnased kalgiveeliste miksotroofsete veekogudega. Miksotrofeerumine on alanud ka muidu väga stabiilsetes düstroofsetes (atsidotroofsetes) järvedes.
|
|