Madalate düseutroofsete järvede miksotrofeerumine
Kui kahes eelnevas rühmas olid miksotroofia ilmingud alles hiljutised ning kujunenud peamiselt inimmõju tulemusena, siis kolmanda rühma moodustavad nn. looduslikult segatoiteliseks kujunenud veekogud ning nendes toimuv miksotrofeerumine on ülaltoodust veidi erinev. Nende eripäraks on suhteliselt väike sügavus ja ulatuslik litoraalivöönd.
Reeglina on nendes järvedes selgelt väljakujunenud nii allohtoonne kui ka autohtoonne komponent, mis on omavahel dünaamilises tasakaalus. Viimane on tingitud kahe mõjuri üldaluselisuse ja humiinainete sissevoolu muutumisest. Peamiseks mõjuriks on siiski humiinainete sissevool, mis ajas on tugevasti varieeruv, sõltudes klimaatilistest tingimustest ja litoraali ulatusest. Mõju avaldub produktsiooniprotsesside pidurdumises, mis on küllaltki selgelt näha fütoplanktoni biomassi kõikumises. Teisest küljest on oluliseks mõjuriks ka mineraalsus, mis on samuti sõltuv sissevooludest. Mitmetel juhtudel toimub see kitsal perioodil aastas, mis oluliselt mõjutab järve ökosüsteemi. Enamasti langeb mineraalaineterikka vee sissevoolu maksimum kevadisele kõrgveeperioodile. Ilmselt sellistest põhjustest ongi tingitud suured kõikumised näiteks sinivetikate biomassis. Tüüpiliseks nähtuseks on rohe- ja viburvetikate arvu suurenemine. Algrohevetikate puhul on põhjuseks asjaolu, et nad on edukamad vetes, kus pH on langenud ja süsihappegaasi hulk tõusnud. Sellised tingimused tekivad eelkõige siis, kui ülekaalu saab allohtroofne voog, järve lisandub suuremal hulgal humiinaineid. Sinivetikatele mõjuvad taolised muutused arvukust vähendavalt. Viburvetikate eelistuse tingib nende suur liikumisvõime. Suurtaimestikus lisanduvad ja laiendavad oma levikut düstroofsust taluvad liigid ning iseloomulik on rikkalik sootaimkond.