Ontogenees
Järve kujunemiseks ja edasiseks eksisteerimiseks peab olema täidetud vaid kaks, kuid väga olulist tingimust. Esiteks peab maapinnal olema topograafiliselt suletud süvend ehk järvenõgu. Teiseks peab meil olema piisaval hulgal vett. Järvenõod kujunevad pea alati mingi loodusliku katastroofi tulemusena ja võimalusi selleks on palju. Täpsemalt võib sellest lugeda õpiobjektis „Järvenõgude tekkeviisid“.
Järved on geoloogiliselt ajutised nähtused. Praktiliselt kohe peale järvenõo kujunemist hakkab see täituma valgalalt saabuva ainega ning varem või hiljem järv kaob (Joonis 1). Seega on iga järve saatus muutuda aja jooksul järk-järgult veeökosüsteemist maismaa-ökosüsteemiks (Joonis 2). Järvede looduslikku vananemist ja järk-järgulist kadumist nimetatakse ontogeneesiks. Termin on mõneti segadust tekitav, sest ontogeneesi all peetakse näiteks arengubioloogias silmas üksiku organismi arengut sünnist küpsuseni või surmani. Samas võib ka järve käsitleda kui ühte superorganismi. |
|
Järvede kadumist põhjustavad faktorid võib jagada kahte suurde rühma - geoloogilised-geograafilised ja bioloogilised faktorid. Neist esimese puhul kulutatakse väljavoolavate jõgede säng kulutatakse nii madalaks, et järv jookseb tühjaks või kantakse järvenõgu sissevoolavate jõgede poolt setteid täis. Teisel juhul täitub järvenõgu orgaaniliste setetega, mis pärinevad fütoplanktonist ja suurtaimedest või on järvenõo täitumises või vee kadumisel sellest põhjuseks inimtegevus.
Järveteadlased pole samas kunagi rahul olnud geoloogide lihtsa ning pealiskaudse järvede kadumise käsitlusega, vaid toovad omaltpoolt välja terve rea tegureid, mis määravad järve eluea pikkuse ja vananemiskiiruse.
Järveteadlased pole samas kunagi rahul olnud geoloogide lihtsa ning pealiskaudse järvede kadumise käsitlusega, vaid toovad omaltpoolt välja terve rea tegureid, mis määravad järve eluea pikkuse ja vananemiskiiruse.
Esimesel kohal on kindlasti järve morfomeetrilised näitajad ja järvenõo geoloogiline vanus (Joonis 3). Keskmine sügavus määrab ära, kui suur on järvenõo võime võtta vastu setteid, mis pärinevad valgalalt või toodetakse järves endas. Väike keskmine sügavus annab suurtaimedele võimaluse järve vallutamiseks ja kuna suurtaimestik on väga tõhus orgaanilise aine tootja, siis täitub järvenõgu kiiresti (Joonis 4). Mida vanem on järvenõgu, seda lühem on ka tema prognoositav eluiga.
Teise tegurite rühma moodustavad valgalaga seonduv. Erosiooni suurus määrab transporditavad ainehulgad. Pinnase koostis omakorda aga saabuva aine iseloomu ning toiteainete hulga. Lõplikult paneb otseselt või kaudselt järve täitvate ainet hulgad paika hüdroloogiline viibeaeg (Joonis 5). Kolmandasse gruppi võiks liigitada klimaatilised faktorid, mis mõjutavad väga tugevalt ka valgala. Sademed valgalal kujundavad või muudavad hüdroloogilist režiimi ja viibeaega (Joonis 6). Temperatuur määrab ära bioproduktsiooni intensiivsuse nii veekogus kui ka valgalal. Klimaatilistest teguritest sõltuvad ka kuiv- ja märgdeopositsioon. Setete akumuleerumiskiirus ja järve vananemine võivad sõltuvalt olukorrast kulgeda väga erinevas tempos. Baikali järves on näiteks setted jõudnud kuhjuda ligi 30 miljonit aastat ning settekihi paksus on mõõdetav kilomeetrites (Joonis 3). Keskmine settimiskiirus selles oligotroofses järves on aga olnud vaid 0,04-0,17 mm aastas. Kõrgema troofsusega Skandinaavia järvedes on see aga olnud tunduvalt kõrgem, 0,5-2 mm aastas. Võrreldes looduslike järvedega on inimeste loodud tehisjärved eriti ebapüsivad. Näiteks jõgedele rajatud paisjärvedena kujutavad need endast lihtsaid ja kiirelt täituvaid settebasseine (Joonis 7), kus vee aeglasema liikumise tõttu settivad osakesed, mida jõevool endaga edasi kannaks. Tihtipeale on tehisjärved ka liiga väikese sügavusega, et nende eluiga oleks võrreldav looduslike järvedega ning sageli on need rajatud toiteaineterikkale valgalale (nt põllumajandusmaastike ilmestamiseks), paiknevad asulate ja suuremate punktreostusallikate lähistel või majandatakse neid väga intensiivselt (nt kalakasvatustiigid). |
|