Parasvöötme järvede areng
Paljud põhjapoolkera parasvöötme järved kujunesid mandrijää taandumisel 10000-15000 aastat tagasi. Pärast mandrijää taandumist tekkinud uued järved ning jääpaisjärved olid valdavalt vähetoitelised ja jaheda veega. Samas oli ümbritsevate alade moreen üldjuhul väga toiteaineterikas. Vähese taimkatte ja intensiivse veevahetuse tõttu uhuti toiteaineid pinnasest aktiivselt välja ja kanti valgalalt järvedesse (Joonis 8). Selle tulemusena algas planktonvetikate kiire ja massiline areng, mida peegeldab järvesetetes hästimärgatav üleminek mineraalsest rohkem orgaanilisemaks.
Pärast esialgset kiire produktiivsuse faasi järvede toitelisus langes, kuna toiteainete juurdevool valgalalt vähenes. See muutus oli osaliselt seotud toiteainete väljauhtumise vähenemise ja maismaal toimunud taimkatte arenguga, mistõttu toiteained läksid taasringlusse. Kasvav ajalis-ruumiline organismide läbipõimumine viis ökosüsteemi aineringete tõhususe suurenemiseni, ainekadude vähenemiseni ja nende protsesside läbipõimumiseni, mis mõjutas isegi kliima arengut.
|
Süsteem muutus suletuks, ainekaod muutusid minimaalseks ning suuremaid kadusid põhjustas ainult puhasproduktsioon. Uus kasvav biomass omastas ioone mineraalpinnasest ning kujunesid kliimakskooslused. Kliimakskooslused püsisid Põhja-Euroopas suhteliselt puutumatutena umbes 1500 aastani e.Kr, mil inimene hakkas suurema intensiivsusega maad harima. Metsade intensiivne raie ja üleminek paiksele põllumajandusele tähendas seda, et ainekaod valgalal tõusid märgatavalt (vt. allpool olev tabel).
Alepõllunduse levimisel ja põllumaade algava väetamise tõttu hakkas jõgedesse ja järvedesse jõudma üha rohkem toiteaineid. Taoline inimtekkeline eutrofeerumine oli Põhjamaades märgatav juba varajasel rauaajal. Edaspidi levis põllumajandus veelgi laiemalt ja muutus aina intensiivsemaks. Suurenenud toiteainete juurdevool kasutati esialgu ära järvede ja jõgede valgala- ja kaldaveetaimestiku poolt, mis toimis omalaadse puhversüsteemina. Toiteained püsisid taimses biomassis ning setete kuhjumine kui ka toiteainete sisaldus enamikes järvedes ja jõgedes oli ikka veel madal. Tabelis on ka selgelt näha, et enne inimese sekkumist oli vee elektrijuhtuvus väga madal, 10-40 µS/cm, mis sisuliselt on võrreldav vihmavee omaga. Fosfori hulk oli puutumatuna säilinud taimestiku tõttu sissevooludes 10 µgP/l piirimail või alla selle ning lämmastikul 50-300 µgN/l. Kuna ka järvede toitelisus oli madal, siis oli esmasprodutsentide hulk väike ning vee pH püsis suhteliselt stabiilne, jäädes endiselt ligikaudu neutraalseks. Inimmõju algus ja veetaseme alandamine kiirendas pinnase mineraliseerumist, mistõttu tekkisid ainekaod veega küllastumata pinnasekihist. Algavat eutrofeerumist kinnitas setete ladestumise kiire kasv. Inimmõju esimesel etapil tõusis vee elektrijuhtivus järk-järgult 150-250 µS/cm (suurenenud nõrgumise tõttu läbi mulla). Tehislik elektrijuhtivuse suurenemine tulenes viiekordsest lämmastiku ja fosfori suurenemisest. Toiteainete varud kahanesid mullas kiiresti ja põllumaade väetamine muutus hädavajalikuks.