Hüpertroofsete järvede miksotrofeerumine
Eesti hüpertroofsete järvede eripära seisneb selles, et enamikus on nad tekkinud punktreostusallikast pärineva orgaanilise aine reostuse tulemusena. Selliste veekogude tüüpesindajad (Arbi, Harku, Juusa, Kokora Mustjärv, Korijärv, Kriimani, Laose Valgjärv, Pappjärv, Ruusmäe, Väimela Alajärv (Joonis 24), Vellavere Külajärv, Verevi) on heleda veega, orgaanilise aine hulgas on vähe humiinaineid ning fütoplanktonis domineerivad sinivetikad.
|
Viimasetel kümnenditel on tõusnud silmnähtavalt ka viburvetikate ja rohevetikate osatähtsus. Täiendava akumulatsiooniahela lisandumine autohtroofsetes järvedes on vähem märgatav, kui näiteks allohtroofsetes, kuna valgalalt ja punktreostusallikatest saabuv bioloogiliselt kergesti lagunev orgaaniline aine on oma koostiselt sarnane järves endas moodustuva sestoniga (Joonis 25).
Mõningal määral lisandub humiinaineid vette litoraalist, kus toimub aktiivne tselluloosi ja ligniini lagundamine. Allohtoonne ahel väljendub kergesti lagundatava orgaanilise aine lisandumises ja saprobakterite arvukuse suurenemises selle tulemusena. Sellest tulenev veekogu biogeenidega rikastumine põhjustab fütoplanktoni ohtruse ja klorofülli hulga suurenemise. Domineerivatest rühmadest Protococcales ja Volvocales on mitmed liigid võimelised kasutama otseselt orgaanilist ainet, kuid nad ei suuda selles osa konkureerida bakterite, kui tunduvalt efektiivsemate omastajatega. Kui reostus peaks mingil põhjusel kiiresti vähenema, siis on bakterite areng limiteeritud rohkem süsiniku kui fosfori poolt ja fütoplanktonist saab peamine fosfaatide ja orgaanilise fosfori tarvitaja. Mõnedes järvedes on fütoplanktoni biomass vähenenud, kuna suured sinivetikate kolooniad on asendunud väikeste algrohevetikatega. Kergesti lagunev orgaaniline aine muudab samuti N:P suhet lämmastiku kasuks, mis on soodus rohevetikatele. Rohevetikate, euglenofüütide ja krüptomonaadide liigirikkuse tõus on märkimisväärne trend Eesti väikejärvedes.
Suurtaimestik (eelkõige veesisene), mis näitab vaesustumise suunda, kannatab ühelt poolt ilmselt valguse puudumise käes, teisalt ka konkureerib otse fütoplanktoniga. Eutrafentidest elodeiidide (vesikarikas ja vesikuusk) vähenemine suureneva eutrofeerumise tulemusena on tavaline nähtus ka Kesk-Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Põhjuseks loetakse samuti vee sogasust ja konkurentsi fütoplanktoniga. Küllaltki olulise tähtsusega on ilmselt ka muutused hüdroloogilistes tingimustes, mis on otseselt põllumajandusliku tegevuse tagajärg. Selle tulemusena suurenenud sulfaatide sissevool veekogudesse ja raua limitatsioon tingivad veesisese taimestiku vähenemise väävelvesiniku ja ammoniaagi toksilisuse tõttu. Nende protsesside tagajärjeks on eelkõige ujulehtedega ja kaldaveetaimestiku eelistatum areng.
Suurtaimestik (eelkõige veesisene), mis näitab vaesustumise suunda, kannatab ühelt poolt ilmselt valguse puudumise käes, teisalt ka konkureerib otse fütoplanktoniga. Eutrafentidest elodeiidide (vesikarikas ja vesikuusk) vähenemine suureneva eutrofeerumise tulemusena on tavaline nähtus ka Kesk-Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Põhjuseks loetakse samuti vee sogasust ja konkurentsi fütoplanktoniga. Küllaltki olulise tähtsusega on ilmselt ka muutused hüdroloogilistes tingimustes, mis on otseselt põllumajandusliku tegevuse tagajärg. Selle tulemusena suurenenud sulfaatide sissevool veekogudesse ja raua limitatsioon tingivad veesisese taimestiku vähenemise väävelvesiniku ja ammoniaagi toksilisuse tõttu. Nende protsesside tagajärjeks on eelkõige ujulehtedega ja kaldaveetaimestiku eelistatum areng.